USK

Uskumine ei ole üldse selles, mida suurem osa niinimetatud usklikke üles näitab. Tõelise usuga on tegemist alles siis, kui jumalike sõnumite sisu on täielikult omaks võetud ning see on saanud elavaks ja sundimatuks veendumuseks.

Jumalikud sõnumid on nii Jumala sõnas kui ka Tema loometöös. Kõik annab tunnistust Temast ja Tema tahtest. Niipea kui inimene suudab kogu ümbritsevat olelust ja selle kujunemist teadlikult kogeda, liituvad kõik tema tunded, mõtted ja teod ühtseks rõõmuküllaseks jumalajaatuseks.

Olgugi et ta neist asjust nüüd enam kuigivõrd isegi ei räägi, on Jumalat niiviisi vaikselt austades, aga võib ka öelda, et Teda usaldades saanud temast selline isiksus, kes tunneb end kogu loomevallas kindlalt ja turvaliselt. Ta ei satu ülemäärasesse vaimustusse ega hõlju väljamõeldistes, nii nagu ta ei pühenda kogu oma maapealset elu ainult vaimsetele küsimustele, vaid hoolitseb terve mõistusega ja rõõmsal meelel ka oma maiste asjade edendamise eest. Kui aga peaks vaja olema, kasutab ta seejuures mõistuse külma jõudu kui vahedat relva oskuslikult ka enesekaitseks, loomulikult ilma kellelegi ülekohut tegemata.

Inimene ei pea enda ebaõiglast kohtlemist üldsegi mitte vaikides ära kannatama. Sellega ta ainult õhutaks ja tugevdaks kurjust.