INIMENE JA TEMA VABA TAHE

Vaba tahe! See on midagi niisugust, mille ees jäävad pead murdma isegi väljapaistvad mõtlejad, sest õigluse järgi peab igasuguse vastutusega ilmtingimata kaasnema ka võimalus vabalt otsustada.

Kuhu ka ei vaata, igalt poolt kostab ikka sama küsimus - mis vabast tahtest saab siin enam rääkida, kui inimest tegelikult juhitakse, teda valitsevad ettemääratus, saatus, taevatähed ja karma? Teda lükatakse ja tõugatakse, lihvitakse ja vormitakse, tahab ta seda või mitte!

Tõsised otsijad haaravad innukalt kõige järele, mis puudutab vaba tahet, tunnetades täiesti õigesti, et just siin on hädasti tarvis selgust saada. Kuni seda pole, ei suuda ka inimene ennast kogu loomevallas just sellena paika panna, kes ta tegelikult on. Kui ta pole aga oma õiget kohta leidnud, peab ta jäämagi selles võõrana ringi ekslema, peab laskma ennast lükata ja tõugata, lihvida ja vormida, kuna tal puudub oma teadvustatud eesmärk.

Inimese suur häda on selles, et ta ei tea, milles tema vaba tahe tegelikult seisneb ja kuidas see avaldub. Siit on ka näha, et ta on täielikult kaotanud tee oma vaba tahte juurde ega oska seda enam kusagilt otsida.

Selle teadmiseni viiva tee algus on mattunud nagu kõrbeliiva. Rada pole enam näha, kõik jäljed on kinni tuisanud. Inimene väsitab ennast ringiratast ekslemisega, kuni lõpuks värske tuulehoog raja jälle puhtaks pühib. Loomulikult on arusaadav, et üleskeerutatud liiv võib oma teel veel tormi vaibudeski pimestada paljusid silmi, mis kadunud teekohta ikka alles ahnelt otsivad.

Seepärast peab igaüks hoidma oma nägemist suurima hoolikusega, kuni ka viimane liivatera on minema pühitud. Muidu võib kergesti juhtuda, et kuigi tee juba paistab, sunnib silmaläinud prügi korraks sammu kõrvale astuma. Inimene komistab, kukub ja ongi kadunud, olgugi et tee oli otse tema ees.

Kangekaelne mõistmatus, mida inimesed vaba tahte reaalse olemasolu küsimuses ikka ja jälle ilmutavad, tuleneb peaasjalikult sellest, et nad pole aru saanud, mida vaba tahe endast tegelikult kujutab.

Kuigi selgitus peitub juba neis sõnades endis, peab inimene siin nagu igal pool mujalgi tõeliselt lihtsat ja selget liiga lihtsaks. Selle asemel otsib ta valest kohast ning muidugi ei suuda siis vaba tahet endale üldse ette kujutada.

Suurem osa tänapäevainimesi seostab tahet maise aju teatava surveavaldusega, mille puhul ruumi ja ajaga seotud mõistus annab mõtetele ja tunnetele mingi kindla eesmärgi ja neid selle poole suunab.

See aga pole ju vaba, vaid maise mõistuse poolt aheldatud tahe!

Nende segiajamisest on tingitud paljud suured eksitused, mis seisavad müürina igasuguse äratundmise ja mõistmise teel ees. Mis seal siis imestada, kui otsija satub ühtelugu valgetele laikudele ja komistab vasturääkivuste otsa, leidmata kogu asjas mingit loogikat.