SÜNDIMISE MÜSTEERIUM

Kui inimesed ütlevad, et sünnitingimused on jaotunud väga ebaõiglaselt, siis nad ei tea, mida nad sellega teevad!

Mõni korrutab kangekaelselt: "Kui on olemas õiglus, kuidas tohib siis lasta lapsel sündida päriliku haigusega! Süütu laps peab kandma vanemate pattusid!"

Teine arutleb: "Üks laps sünnib rikkuses, teine äärmises vaesuses ja viletsuses. Õiglusse ei saa siin kuidagi uskuda."

Või jälle: "Oletagem, et vanemad peavadki saama karistuse, kuid pole õige, et see toimub lapse haiguse ja surma kaudu. Laps peab siis ju süütult kannatama."

Selliseid ja taolisi väiteid ringleb inimeste hulgas tuhandete kaupa. Selle kallal murravad mõnikord pead isegi tõsimeelsed otsijad.

Lihtsa seletusega, et "Jumala äraarvamatud teed toovad kõik ainult head", ei ole kadunud vajadus leida vastus küsimusele "miks?". Keda niisugune seletus peaks rahuldama, see peaks sellega ka nürimeelselt leppima või siis iga küsimusi tekitava mõtte endas otsekohe kui eksliku maha suruma.

Nii pole see aga mõeldud! Küsimiste kaudu leitakse õige tee. Ükskõiksus või vägivaldne mahasurumine meenutavad orjandust. Jumal aga ei vaja orje! Ta ei soovi nürimeelset alistumist, vaid vaba, teadvustatud vaatamist ülespoole!

Tema imelisi ja tarku korraldusi pole vaja ümbritseda müstilise pimedusega, vaid nende suurus ja täiuslikkus ilmnevad veelgi üllama ja õilsamana siis, kui nad on meile avatud! Muutmatult ja äraostmatult, tasakaalustatud rahus ja kõigutamatus kindluses teevad nad katkematult oma igavest tööd.

Nad ei hooli inimeste nurinast või tunnustusest ega ka nende teadmatusest, vaid annavad valminud viljadena igaühele kuni kõige peenemate nüanssideni tagasi selle, mida nood on seemnena ise külvanud.

"Jumala veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt", ütleb rahvasuu tabavalt selle vääramatu tagasimõju kohta, mis põimub läbi kogu kõiksuse ning mille halastamatud seadused kannavad endas ja viivad ellu jumalikku õiglust. See niriseb, voolab, tulvab ja langeb kosena üle kõikide inimeste, ükskõik, kas nad seda tahavad või mitte, kas nad sellele alistuvad või selle vastu tõrguvad. Nad peavad selle vastu võtma kui õiglase karistuse ja andestuse või väljateenitud, ülendava vastutasu.

- - -

Maine elu, kui sel peab olema mingi eesmärk, tuleb tõeliselt läbi elada. Omandatakse ainult see, mis seesmiselt, koos kõikide tõusude ja langustega läbi elatakse, niisiis läbi tunnetatakse. Kui inimene teaks alati juba algusest peale ja täpselt seda õiget suunda, mis talle kasulik on, siis ei jääks talle enam mingit vajadust midagi kaaluda ja otsustada. See aga ei annaks talle juurde ei tugevust ega iseseisvust, mida ta ometi tingimata vajab.

Praegusel kujul võtab aga inimene oma maise elu igat olukorda palju tõelisemalt. Iga ehe kogemus jätab tema tunnetusele sügava jälje, sellele osale temast, mis on hävimatu, mille ta oma maistelt rännakutelt sealpoolsusse kaasa võtab kui midagi omast, kui tükikese iseendast, mida uued elamused on veelgi lihvinud. Aga ainult selle, mis on tõeliselt läbi elatud, sest kõik muu on koos maise surmaga lõppenud. Läbielatu jääb aga alles kui saavutus, kui maise elu puhastunud ekstrakt.

Läbielatu ja kogetu hulka ei kuulu sugugi kõik, mida inimene on ära õppinud või omandanud, vaid ainult see osa, mille ta on läbielamise kaudu enda omaks teinud. Kogu ülejäänud pahn, mille omandamise nimel nii mõnigi ohverdab kogu oma maise elu, jääb põhuna maha. Seepärast tuleb igat antud hetke võtta ülima tõsidusega, et meie mõtetes, sõnades ja tegudes pulseeriks tugev, elav soojus, et need ei madalduks tühjadeks harjumusteks.

Inkarneerumisel silmadele asetatud sideme tõttu tundub, et vastsündinud laps ei tea mitte millestki kõige vähematki, ja seetõttu peetakse teda ekslikult ka süütuks. Seejuures toob ta aga sageli kaasa ränga karma, mis annab talle võimaluse oma varasemaid eksimusi ise endal kogedes ja läbi elades lunastada. Karma on oma ettemääratuses vaid juba toimunu paratamatu tagajärg. Missioonide puhul on aga karma võetud endale vabatahtlikult, et saavutada missiooni teostamiseks vajalik maine arusaam ja küpsus, muidugi kui karma juba ise missiooni koosseisu ei kuulu.

Seepärast ei peaks inimene enam nurisema sündimiste ebaõigluse üle, vaid vaatama tänutundes Looja poole, kes iga üksiku sünniga jagab meile ainult uut armu!