SURM

On olemas midagi sellist, millesse usuvad kõik inimesed, ilma ühegi erandita. See on surm! Igaüks on veendunud, et ükskord see saabub niikuinii. See on üks väheseid asju, mis ei ole kellelegi teadmata ja mis ei kutsu esile mingeid vaidlusi.

Kuigi igaüks adub juba lapsepõlves, et kunagi peab ta surema, püüab suurem osa inimesi seda mõtet endast alati eemale tõrjuda. Paljusid ärritab isegi see, kui nende juuresolekul sellest rääkima hakatakse. Teised jälle väldivad hoolega surnuaedades käimist ja matustel osalemist ning kui nad peaksidki kunagi tänaval juhuslikult mõnda leinarongkäiku kohtama, siis püüavad nad kõik sellega seotud muljed oma mälus võimalikult kähku kinni mätsida.

Taolistel puhkudel rusub neid alati salajane kartus, et surm võib neid endid ükskord ootamatult üllatada. Mingi ebamäärane hirm hoiab neid tagasi sellele kunagi paratamatult saabuvale sündmusele vajaliku tõsidusega vastu astumast.

Vaevalt leidub ühtegi teist sündmust peale surma, mida hoolimata selle möödapääsmatusest ikkagi nii visalt oma mõtetest välja tõrjutakse. Teiselt poolt on maises elus peale sündimise ka vaevalt midagi muud niisama tähendusrikas. Ometi tuleb tunnistada, et just oma maise olemasolu alguse ja lõpuga tahab inimene kummalisel kombel niivõrd vähe tegelda, samal ajal kui kõigele muule, ka täiesti kõrvalistele asjadele, püüab ta anda sügavmõttelise tähenduse.

Kõikide vahepealsete sündmuste kallal peamurdmisele pühendab ta palju rohkem tähelepanu kui sellele, mis võiks talle kõiges selgust tuua - oma maise elukäigu algusele ja lõpule. Surm ja sünd on omavahel väga tihedalt seotud, sest üks tuleneb ju teisest.

Kuivõrd vähese tõsidusega suhtutakse aga juba viljastamisse! Ainult väga harvadel juhtudel võib selles leida midagi, mis oleks kohane inimese väärikusele. Just seal võrdsustatakse end meelsasti loomadega, suutmata ometi säilitada seejuures loomadele omast lihtsameelset süütust. See aga asetab inimese loomast madalamale, sest loom peab end üleval vastavalt sellele, millisel astmel ta loomevallas asub.

Inimene aga mingipärast ei suuda või ei taha käituda vastavalt sellele tasemele, kuhu ta tegelikult kuulub. Ta laskub sellelt ise oluliselt madalamale ja imestab siis, miks kogu inimkond mitmes suhtes järjest enam alla käib.