SAATUS

Inimesed räägivad ärateenitud ja teenimata saatusest, tasust ja karistusest, kättemaksust ja karmast.

Kõik need mõisted väljendavad ainult teatud osa loomevallas peituvast vastastikuse toime seadusest!

Seadus, mis on kehtinud kogu Kõiksuses aegade algusest saadik, mis on loomise enda ja igasuguse arengu lahutamatu osana suurde, igikestvasse kujunemisse kindlalt sisse kootud. Peenimate närvikiudude hiigelsüsteemina hoiab ja elustab see kõike, toetades lakkamatut liikumist, igavest andmist ja võtmist!

Jeesus Kristus väljendas seda lihtsalt ja selgelt ning samas siiski väga tabavalt: "Mida keegi külvab, seda ta ka lõikab!"

Nende nappide sõnadega on kogu loomevalla elukorraldust niivõrd hästi kirjeldatud, et paremini vaevalt enam saabki öelda. Sõnade mõte on olemisse raudselt sisse kootud. Selle pidev toimimine on vääramatu, puutumatu ja äraostmatu.

Te võite seda näha, kui te näha tahate! Tehke sellega algust oma igapäevase ümbruse vaatlemisel. Mida te nimetate looduse seadusteks, see on ju Looja tahe, Tema jumalikud seadused. Te jõuate kiiresti äratundmisele, kui vääramatu on nende seaduste pidev avaldumine. Ei lõika te ju rukist, kui olete külvanud nisu, ja kui külvate rukist, ei võrsu sellest riis!

See on igale inimesele niivõrd enesestmõistetav, et neil ei tule pähegi mõtiskleda selle üle, mis siin ikkagi tegelikult toimub. Seepärast ei teadvustata endale üldse ka selles peituvat suurt ja ranget seadust. Ometi on lausa silme ees lahendus mõistatusele, mis õigupoolest ei peaks olema mingi mõistatus.

Seesama seadus, mida te võite siin jälgida, toimib niisama kindlalt ja jõuliselt ka hoopis väikeste asjade suhtes, mida saab ainult luubi all vaadelda, ning veelgi kaugmale minnes kogu loomevalla peenmateriaalses osas, mis on tunduvalt ulatuslikum. See on muutmatult olemas kõiges toimuvas, ka teie kõige põgusamates mõttekildudes, millel samuti ei puudu teatav materiaalsus.

Kuidas te võisite arvata, et midagi peaks olema teisiti just seal, kus teie seda tahaksite? Teie kahtlused pole tegelikult midagi muud kui ilmselgelt teie sisimad soovid!

Kogu teile nähtavas ja nähtamatus olemises on ju nii, et iga asi sünnitab endasarnast, ükskõik millisesse ainevaldkonda see kuulub. Niisama järjepidev on kasvamine ja kujunemine, viljade valmimine ja sama liiki järglaste sünnitamine. See protsess kulgeb ühtviisi kõikjal, see ei tee mingit erandit, ei jäta ühtegi lünka, ei seisku loomevalla ühegi piirkonna ees. Selle seaduse toime läbib katkematu niidina kõike olevat, midagi välja arvamata, kusagil peatumata.

Kui suur osa inimkonnast ongi oma piiratuses ja upsakuses ennast maailmakõiksusest eraldanud, pole jumalikud ehk teisisõnu loodusseadused neid seepärast veel sealt välja arvanud, vaid toimivad rahumeeli korrapäraselt ja muutumatult edasi.

Vastastikuse toime ehk tagasimõju seadus tingib aga sedagi, et kõike, mida inimene külvab, niisiis kõikjal, kus ta iganes midagi algselt põhjustab või mõjutab, peab ta ka lõikama!

Ainult ükskõik millist ettevõtmist alustades on inimesel alati vabadus otsustada ning valida, kuhu ja millisesse suunda teda läbiv universaalse jõu hoovus juhtida. Selle jõu igaühe enda poolt soovitud suunas tegutsemise tagajärgi aga peab ta siis ka kandma. Sellegipoolest väidavad paljud kangekaelselt, et kui inimese üle valitseb saatus, siis tal ju mingit vaba tahet polegi!

Selline nõmedus saab olla ainult enesepettus, kripeldav allajäämine millelegi vältimatule, nurisev resignatsioon, ennekõike aga eneseõigustus. Igaühel nendest inimese peale langevatest tagasimõjudest on ju olnud oma algus, ja selles alguses, enne seda tehtud vabas otsustuses ongi hilisema tagasimõju algpõhjus.

Selline vabalt tehtud otsus on kunagi eelnenud igale tagasimõjule, niisiis igasugusele saatusele! Oma esmase tahtega on inimene iga kord midagi tekitanud, midagi loonud, mis tuleb tal pärast varem või hiljem endal läbi elada. Millal see aeg kätte jõuab, see on väga erinev. See võib juhtuda veel sellessamas maises elus, kus esmane tahe kõigele alguse pani, aga niisama hästi ka alles peenmateriaalses maailmas, pärast füüsilisest kehast lahkumist, või veelgi hiljem, mõnes järgnevas maises kehastuses.

Kõikidel neil muutustel pole seejuures vähimatki tähtsust, need ei vabasta inimest tema vastutusest. Ta kannab neid sidemeid endaga pidevalt kaasas, kuni ta neist lunastatakse, ehk teisisõnu, kuni viimase sammuni, mis vastastikuse toime seaduse järgi ta nendest vabastab.

Igaüks on oma tegudega seotud, isegi kui ta on püüdnud neid teistele suunata!

Niisiis kui keegi otsustab mõnele teisele midagi halba teha, olgu see siis mõtte, sõna või teoga, toob ta sellega maailma midagi juurde. Kas see "midagi" on kõigile nähtav või mitte, ei oma vähimatki tähtsust. Nii füüsilises kui ka peenmateriaalsuses on sellel oma jõud ja seega ka elu, mis soovitud suunas tegutseb ja ennast edasi arendab.

Kuidas see kõik mõjub sellele, kellele see oli määratud, sõltub täielikult tema hingelaadist ja võib põhjustada talle suuremat või väiksemat kahju, võibolla ka teistsugust, kui pahasoovija silmas pidas, aga võib ka üldse mitte midagi halba teha, sest otsustab jällegi ainult asjaosalise enda hingeline olek. Niisiis ei ole keegi jäetud taoliste asjade puhul ilma kaitseta.

Teisiti on lugu sellega, kelle otsustus ja tahe taolise protsessi käivitasid, kes sellele aluse pani. Kõik liikumapandu jääb temaga paratamatult seotuks ning pöördub pärast Kõiksuse radadel lühemat või pikemat ringirändamist võimendunult tema juurde tagasi, olles vahepeal samalaadsete külgetõmbe kaudu mesilase kombel jõudu kogunud.

Siinjuures avaldub vastastikuse toime seadus selles, et mis on iganes tekkinud, tõmbab Kõiksuses ringi rännates teisi omasuguseid enda poole või tõmmatakse ta ise nende juurde. Sellisest ühendusest kujuneb nagu energiakeskus, millest saadetakse samalaadsed jõulised impulsid tagasi kõigile neile, kes millegi toimepandu pärast on nagu nööriga taolise kogumispunkti külge seotud.

Sellise tugevnemisega kaasneb üha suurem tihenemine, kuni lõpuks kujuneb välja jämemateriaalne sade, milles kunagine alustaja peab nüüd ise elama, et saada omal nahal tunda, mida ta oli tookord tegelikult soovinud. Alles siis võib ta sellest lõpuks vabaneda.

Niiviisi tekib ja kujuneb too kardetud ja vääritimõistetud saatus! See on õiglane kuni oma kõige pisemate ja peenemate avaldumisvormideni, kuna ta ainult samalaadset ligi tõmmates ei saa oma tagasimõjus kaasa tuua midagi muud kui vaid seda, mida keegi on algselt tõepoolest ise soovinud.

On täiesti ükskõik, kas need soovid seostusid mõne konkreetse isikuga või olid üldisema iseloomuga. Enesestmõistetavalt on saatuse kujunemise käik samasugune ka siis, kui inimene ei suunagi oma soove tingimata mõnele kindlale isikule või inimrühmale, vaid lihtsalt elab ühtede või teiste püüdlustega.

Valitud püüdluste laad määrab ära, milliseid vilju tuleb antud inimesel lõpuks maitsta. Nii ripuvad loendamatud peenmateriaalsed niidid tema küljes või tema nende küljes, ning neidkaudu kandub talle tagasi kõik see, mida ta iganes on kordki ise soovinud, mõjutades pidevalt ja jõuliselt tema iseloomu kujunemist.

Seega on maailmakõiksuse grandioosses mehhanismis palju tegureid, mis inimese käekäiku mõjutavad, kuid seal pole midagi, millele inimene poleks ise algselt põhjust andnud. Ta annab ise kätte need niidid, millest olemise väsimatud kangasteljed koovad seda rüüd, mida tal tuleb kanda.

Kristus väljendas täpselt ja rõhutatult sedasama, kui ta ütles: "Mida keegi külvab, seda ta ka lõikab!" Ta ei öelnud, et seda ta "võib lõigata", vaid "lõikab". See tähendab, et igaüks peab lõikama seda, mida ta on ise külvanud.

Üsna tihti kuuleb ka muidu päris mõistlikke inimesi ütlemas: "Mitte ei mõista, kuidas küll Jumal laseb selliseid asju sündida!"

Mõistetamatu on aga hoopis see, et inimesed võivad üldse midagi sellist öelda! Kui pisike tundub Jumal selliste ütlejate silmis olevat. Sellega nad tunnistavad, et mõtlevad Temast kui mingist "meelevaldselt, isetahtsi toimivast Jumalast".

Aga Jumal ei sekku üldse vahetult kõikidesse inimeste väikestesse ja suurtesse muredesse, sõdadesse, viletsusse ning muudesse maistesse asjadesse! Juba alguses on ta oma loomingusse sisse põiminud ka oma täiuslikud seadused, mis toimivad iseseisvalt ja äraostmatult, nii et kõik sünnib igavesti ja muutmatult absoluutse täpsusega. Seetõttu on nii igasugune soosing nagu ka ebasoosing ühtviisi välistatud ning väikseimgi ebaõiglus võimatu.

Nii ei tulegi Jumalal spetsiaalselt millegi üle muret tunda. Tema looming on veatu.

Väga paljude inimeste põhiline viga on aga otsustamine ainult jämemateriaalse põhjal ning enda kujutamine selle sfääri keskpunktina, samuti arvestamine kõigest üheainsa maise eluga, kuigi samal ajal on neil tegelikult seljataga juba mitmed maised elud. Koos vahepealsete viibimistega peenmateriaalses maailmas moodustavad need ühtse olemise, mida läbivad niidid on katkematult pingule tõmmatud, nii et igakordse maise kehastuse piires avalduvates tagasimõjudes on neist niitidest näha ainult väikene osa.

Niisiis on suur eksitus uskuda, et sündimisega algab täiesti uus elu, et laps on järelikult "ilmsüütu"* ning et kõike toimuvat saab ja tuleb seostada ainult maise eksistentsi lühikese ajavahemikuga. Kui see vastaks tegelikkusele, siis muidugi mõista peaksid kehtiva õigluse kohaselt ka kõik põhjused, teod ja tagajärjed mahtuma täielikult üheainsa maise olemasolu raamidesse.

Loobuge sellest eksitusest. Siis leiate kõiges toimuvas peagi selle loogika ja õigluse, millest olete nii sageli puudust tundnud!

Paljusid valdab ehmatus ja hirm, kui nad mõtlevad sellele, mis kõik on neid varem kordasaadetu eest nende seaduste järgi tagasimõju näol veel ootamas.

Kuid neil, kelle jaoks hea tahe on tõsiselt võetav, pole vaja selle pärast muretseda, sest neis isetoimivates seadustes on samaaegselt ka halastuse ja andestuse kindel tagatis!

Lisaks sellele, et kindel otsus head soovida määrab koheselt ära piiri, milleni jõudes kurjade tagasimõjude ahel peab lõppema, astub jõusse veel üks ülimalt oluline protsess:

Lakkamatu püüdlemisega headuse poole kõikides mõtetes ja tegudes kaasneb samuti tagasimõju, mille kaudu tuleb samalaadsetest energiaallikatest pidevalt toetust, nii et inimeses endas muutub hea üha tugevamaks, ulatub ka temast väljapoole ning kujundab kõigepealt samamoodi seda peenmateriaalset keskkonda, mis ümbritseb teda kaitsva kestana niisamuti nagu atmosfäär pakub kaitset maale.

Kui nüüd minevikuhämarustest tulevad tema juurde halvaloomulised tagasimõjud, et lasta end välja lunastada, siis libisevad nad mööda teda ümbritsevat puhtust kõrvale ja juhitakse niiviisi temast eemale.

Suudavad nad aga ometi sellest kaitsekihist läbi tungida, siis lagunevad need kahjulikud kiirgused otsekohe või vähemalt nõrgenevad sedavõrd, et nende mõju ei ilme üldse või avaldub ainult väga vähesel määral.

Pidevalt headuse poole püüdlemisel toimunud muutuste tõttu on pealegi palju peenekoelisemaks ja kergemaks saanud ka tolle inimese tõeline seesmine olemus, mille pihta nood tagasimõjud olidki sihitud. Seepärast ei seisa ta enam samalaadsena vastakuti ka halvaloomuliste ja madalate suundumuste suurema tihedusega. Justnagu traadita telegraafi puhul, kui vastuvõttev aparaat ei ole enam häälestatud saatja lainele.

Selle loomuliku tulemusena ei suuda tihedamad voolud oma teistsuguse olemuse tõttu enam niisuguse inimese külge haakuda ning läbivad teda ilma mingit kahju tegemata, saades lunastatud mingi alateadliku sümboolse teo läbi, Nende liikidest tuleb juttu kunagi edaspidi.

Seepärast aega kaotamata asja juurde! Looja on loomevallas kõik teile kätte andnud. Kasutage aega! Iga hetk kätkeb endas teie jaoks edu või hukatust!