MÕTTEVORMID

Istuge kuhugi kohvikusse või õllesaali ja jälgige, mis toimub teie ümber teistes laudades. Kuulake hoolega, millest räägitakse. Pange tähele, mida on inimestel üksteisele öelda. Käige kodudes, vaadake oma kõige lähedasemaid sõpru nende jõudeajal, kui töömured enam peale ei suru.

Üllatusega märkate, kui tühine on kogu nende jutt, kui nad ei saa enam oma tööasjust rääkida. Kui te kordki neid tõsimeeli teraselt jälgite, siis ajab nende mõttetühjus, huvide äärmine piiratus ja vapustav pealiskaudsus teid lausa iiveldama.

Need vähesed erandid, kellega te seejuures kokku puutute, kelle sõnad nende igapäevase elu puhkehetkedel on kantud igatsusest hingelise täiustumise järele, paistavad teile üksildaste erakutena rahvarohkel aastalaadal.

Just niinimetatud jõudeajal võite kõige kergemini ära tunda inimese tegelikku sisemist olemust, kuna siis on tema väline hoiak ja kogu erialaste teadmiste valdkond koos harjumuspärase tööalase tegevuse lõppemisega selleks korraks samuti tagaplaanile nihkunud. Mis siis üle jääb, see on inimese tegelik olemus. Vaadake ja kuulake teda erapooletu kõrvalseisjana. Üsna peagi peate aga oma vaatlused katkestama, kuna need muutuvad teile väljakannatamatuks.

Sügava kurbusega adute, et paljud inimesed pole loomadest kuigi oluliselt erinevad. Mitte ehk nii tuimad, kõrgema intellektiga, kuid põhijoontes needsamad. Nad lähevad läbi maise elu ühekülgselt, justnagu silmaklappidega, ja näevad enda ees alati ainult puht maiset. Nad hoolitsevad söömise ja joomise eest, tegelevad suuremal või vähemal määral maise vara kogumisega, igatsevad kehaliste naudingute järele ning peavad kõiki mõtteponnistusi niisuguste asjade üle, mida nad näha ei saa, lihtsalt raisatud ajaks, mida nende arvamust mööda oleks palju paremini võidud kasutada näiteks puhkamiseks.

Nad ei mõista ega suuda aru saada, et maine elu koos kõikide oma rõõmude ja naudingutega omandab alles siis õige sisu, kui mingil määralgi tunda selle juurde kuuluvat peenmateriaalset maailma ning meie ja selle maailma vahel toimivaid vastastikuseid seoseid, sest siis ei tunne inimene end enam juhuse mängukannina. Nad lükkavad kogu selle mõtte endast eemale ekslikus kujutluses, et kui mingi peenmateriaalne maailm tõepoolest ongi olemas, siis tuleb neile sellest ainult ebamugavusi või juhtub koguni midagi hirmsat, niipea kui nad sellega tegemist teevad.

Neile on võõras mõte, et maine elu omandab tõelise väärtuse alles koos püüdlusega liikuda edasi, üha kõrgemale, sest siis täidab üleva, elustava soojuse voog ka kõiki maiseid rõõme ja mõnusid. Neid ei lükata niisiis sugugi kõrvale, vaid vastupidi, tõsimeelsetele otsijatele ning puhta ja üleva poole püüdlejatele saab osaks lõõmav elujaatus kui vastastikuse toime kauneim avaldus, mis sageli kasvab juubeldavaks vaimustuseks kõige eksisteeriva ja ettetuleva üle.

Narrid, kes sellest mööda lähevad! Argpüksid, kellele julgelt edasimineja ülevad rõõmud jäävad igavesti kättesaamatuks!

Olge ometi rõõmsad, et kõik teie ümber elab, kuni äraarvamatute kauguste ja valdkondadeni! Midagi pole surnud, midagi pole sisutu, ükskõik kuidas see ka ei paistaks. Kogu töö kulgeb nagu vastastikuse toime seaduse kangastelgedel, mille keskmes olete teie, inimesed, et moodustada ja juhtida uusi lõimi. Teie olete lähtepunkt ja lõppeesmärk, võimukas valitseja, ning kõik te ehitate endale ise oma kuningriigi, et see viiks teid ülespoole või mataks oma rusude alla.

Ärgake üles! Kasutage teile antud võimu, et kogu toimuva suurust täielikult mõistes te oma rumaluse, põikpäisuse või ka inertsuse tõttu ei sünnitaks ainult hukatuslikke värdjaid, kes kõik hea ja terve lämmatavad ning lõpuks ei raputaks ka teid ennast kui autorit ega tooks teile langust.