LÕHE INIMKONNA JA TEADUSE VAHEL

Seda lõhet ei oleks pidanud üldse olema, sest kogu inimkonnal on täielik õigus teadusest osa saada. Püüab see ju teha Loojalt kingiks saadud maailmakõiksust inimestele üksnes paremini mõistetavaks. Iga teadusharu tegelik sisu on Looja seaduste sügavam tundmaõppimine, et neid paremini tundes saaks neid inimkonna hüvanguks vastavalt ka paremini ära kasutada.

Kõik see pole midagi muud kui enda vabatahtlik allutamine Looja jumalikule tahtele.

Kuna aga nii kogu loodu kui ka seda kandvad loodus- ehk jumalikud seadused on oma täiuslikkuses ülimalt lihtsad ja selged, siis kõik, kes on neist tõepoolest aru saanud, peaksid neid järelikult ka niisama lihtsalt ja ilma mingi keerutamiseta selgitama.

Siin aga tuleb ilmsiks üks eripära, mis oma ebatervel moel tekitab üha laieneva lõhe inimkonna ja nende vahele, kes nimetavad end teadlasteks, niisiis teadmiste ja tõe jüngriteks.

Nad ei väljenda ennast sugugi nii lihtsalt ja loomulikult nagu tõde, seega tõeline teadmine seda eeldaks, nagu tõde vastavalt oma loomupärale seda koguni nõuab.

Sellel on kaks, tegelikult isegi kolm põhjust. Kuna nad on eelnenud õpingute ajal omameelest vägevalt tööd teinud, siis ootavad nad nüüd selle eest ka erilist kohtlemist. Neile ei meeldi sugugi vaadata asjadele sellise pilguga, et kogu nende stuudium on olnud ainult laenamine juba valmis maailmast, nii nagu toimib ka lihtne maamees, kui ta vastavalt oma vajadustele õpib loodust tundma, jälgides rahulikult enda ümber kulgevaid protsesse, või nagu peab seda oma igapäevatöös tegema iga teinegi inimene.

Lisaks sellele peab üks teadusejünger, seni kuni tema arusaamad jäävad tegelikust teadmisest alles üsna kaugele, juba asjade olemuse tõttu väljendama ennast alati rohkem või vähem segaselt. Alles pärast seda, kui ta on tõe kõigepealt ise tõepoolest ära tundnud, muutub koos sellega, jällegi asjade endi olemusest lähtudes, paratamatult samamoodi lihtsaks ja loomulikuks ka tema väljenduslaad.

Pole mingi saladus, et just mitteteadjad on oma õpiajal sageli palju jutukamad kui teadjad ise. Seejuures ei saagi nende esinemine hiilata kunagi erilise selgusega, sest tõeni, niisiis tegeliku teadmiseni ei ole nad veel jõudnud.

Kolmandaks on olemas täiesti reaalne oht, et kui teaduseinimesed tahaksid astuda avalikkuse ette tõe loomulikus rüüs, siis pöörataks neile väga vähe tähelepanu. Nad oleksid siis enamuse silmis "liiga loomulikud", et omistada neile mingit erilist väärtust.

Nad ei teadvusta endale, et just seesama loomulikkus on ainsana õige ning ühtlasi ka kõige ehtsa ja tõese mõõdupuu. Tõe tagatis on üksnes loomulikus enesestmõistetavuses.

Aga isegi seda pole inimestel sugugi kerge omaks võtta. Ei tahtnud nad ju ka Jeesuses Jumala Poega ära tunda, kuna too oli nende jaoks "liiga lihtne".

Seda ohtu tundsid teadusejüngrid juba ammustel aegadel. Seepärast sulgesid nad ennast nutikalt üha enam tõe loomuliku lihtsuse eest. Iseenda ja oma teaduse väärtustamiseks mõtlesid nad välja järjest raskemini arusaadavaid väljendeid.

Iga vähegi väljapaistvam õpetlane hakkas lõpuks lihtsat ja kõigile arusaadavat esinemisviisi lausa põlgama. Sageli oli selle põhjuseks lihtsalt kartus, mida ta vaevalt ka iseendale sõnaselgelt üldse teadvustas, et kui ta ei kujunda endale mingit sellist esinemismaneeri, mille äraõppimine nõuab aastatepikkust spetsiaalset harjutamist, siis ei jää kogu tema õpetatusest suurt midagi järele.

Kaugeltki mitte kõikidele lõpuni mõistetavad ülesastumised lõid talle ajapikku sellise kunstliku positsiooni, mida tema õpilased ja järgijad püüdsid iga hinna eest toetada, kuna muidu oleks neist paljude aastatepikkused õpingud ja sellega seotud kulutused olnud lihtsalt nagu maha visatud vaev.

Tänaseks on asi jõudnud nii kaugele, et paljud õpetlased ei suuda tavalistele inimestele enam üldse mitte midagi lihtsalt, selgelt ja arusaadavalt öelda. Selle uuesti äraõppimine nõuab nüüd juba tõepoolest kõige suuremat pingutust ja rohkem kui tervet inimpõlve. Eelkõige aga oleks seejuures paljudele ebameeldivaks tõdemuseks, et siis tõuseksid esile ainult need, kellel on oma tegelike teadmiste ja oskustega inimestele midagi anda ning kes on ühtlasi valmis nende toel inimkonda ka teenima.

Üldsusele meelega arusaamatuks jäämine ongi praeguse teaduseilma üks silmatorkavamaid eripärasid, nii nagu see oli omal ajal ka kirikuelus, kui maiste võimude poolt juhiks ja õpetajaks seatud jumalasulane pöördus õnnistust ja ülendust ootava koguduse poole ladina keeles, mida kuulajad ei mõistnud ning mistõttu nad ei saanud ka kõige vähematki omaks võtta, kuigi ainult selle kaudu oleks võinud neile pakutavast mingisugustki kasu olla. Jutlustaja oleks võinud esineda niisama hästi ja niisama tulutult ka siiami keeles.

Tõelisel teadmisel ei ole mingit tarvidust teha ennast mittemõistetavaks, sest selles on samaaegselt olemas nii võimalus kui ka vajadus väljendada end lihtsate sõnadega.

Tõde on ilma ühegi erandita kõikide inimeste jaoks, sest nad ju pärinevad sellest, kuna tõde eluneb inimvaimude algkodus, vaimses substantsiaalsuses. Sellest järeldub, et tõde oma loomulikus lihtsuses võib olla mõistetav igale inimesele. Niipea aga kui see on ettekandmise käigus tehtud keeruliseks ja segaseks, pole see enam puhas ja tõene või on uppunud teisejärgulistesse pisiasjadesse, millel pole enam kaugeltki seda tähendust nagu tuumal.

See tuum, tõeliselt ehe teadmine, peab olema mõistetav igaühele. Kunstlikult ülespuhutu ei saa loomulikkusest eemaldumise tõttu kanda endas kuigi palju tarkust. Kes ei suuda tõelist teadmist lihtsalt ja loomulikult edasi anda, see ei ole seda üldse omandanudki, püüab tahtmatult midagi varjata või on nagu ülesmukitud, kuid elutu nukk.

Kes jätab asjade loogilistesse seostesse lünki ja nõuab seetõttu pimedat uskumist, see asendab täiusliku Jumala vigase puuslikuga ning tunnistab, et ta ise pole veel õiget teed leidnud ning seetõttu ei saa olla ka kindel teejuht. Olgu see hoiatuseks igale tõsisele otsijale!