MIDA LAPSED VÕIVAD VANEMATELT NÕUDA

Paljudel lastel on vanemate suhtes kahetsusväärne illusioon, mis võib tuua neile suurt kahju. Nad arvavad, nagu võiksid nad oma maapealse eksistentsi põhjustajateks pidada vanemaid. Tihti võib kuulda öeldavat: "Enesestmõistetavalt peavad vanemad minu eest hoolitsema, sest nemad ju mind siia maailma tõid. See pole minu süü, et ma olemas olen."

Midagi rumalamat pole enam võimalik öelda. Iga inimene on siin maailmas iseenda palvel või iseenda süü tõttu! Vanemad annavad üksnes võimaluse inkarneerumiseks, muud ei midagi. Ja iga inkarneerunud hing peab olema tänulik, et talle selleks võimalus anti!

Lapse hing pole midagi muud kui oma vanemate külaline. Juba üksnes selles faktis on piisav seletus mõistmaks, et tegelikult ei saa laps nõuda vanemate suhtes mingeid õigusi! Vaimseid õigusi vanematele tal pole! Maised õigused on aga tuletatud ju üksnes puht maisest, ühiskondlikust korrast, mille määrab riik selleks, et ta ise ei peaks võtma endale mingeid kohustusi.

Laps on vaimselt ise endas täielik isiksus! Peale maise keha, mis on talle selles jämemateriaalses maailmas tegutsemiseks tööriistana vajalik, ei ole ta saanud vanematelt mitte midagi. Niisiis ainult elamu, mida juba varemgi iseseisev hing võib kasutada.

Kuid sigitamisega võtavad vanemad endale kohustuse selle aktiga loodud elamut hooldada ja korras hoida, kuni sinna asunud hing on suuteline korrashoidu üle võtma. Selle hetke näitab keha loomulik areng ise kätte. Mida tehakse üle selle, see on vanematepoolne kingitus.

Lapsed peaksid seepärast ometi kord loobuma vanematele lootmast ja mõtlema pigem sellele, et nad ise oma jalgel seisaksid, niipea kui vähegi võimalik.