IDEAALSED INIMESED

Pigem peaksime küll ütlema: ideaalsed-olla-tahtvad inimesed! Aga ka sel juhul tuleb enne kõigepealt väga hoolega välja eraldada kõik need, kes ennast juba niimoodi nimetavad või meelsasti lasevad selliselt kutsuda, kuigi nad ideaalsed olla tahtjate hulka ei kuulu.

See on terve suur klass mõlemast soost pehmeloomulisi unistajaid, kellele tuleb lisada ka need rikkaliku fantaasiaga inimesed, kes ei suuda kunagi õppida oma annet juhtima ja mõistlikult ära kasutama. Samuti peavad välja jääma kõik need, keda olemasolevad tingimused kunagi ei rahulda ning kes seostavad oma rahulolematuse hoiakuga, nagu oleksid nemad rohkem ideaalsed kui kõik teised ning seepärast nad ei sobigi nende aega elama.

Siis on veel tohutu hulk mõlemast soost niiöelda "mittemõistetuid", kellest suurem osa on siiski tütarlapsed ja naised. Seda tüüpi inimesed kujutavad endale ette, et neid ei mõisteta. Otsesõnu välja öeldes elavad nad pidevalt kujutluses, et neis on midagi väga väärtuslikku, mida nood teised, kellega nad juhtumisi parajasti kokku puutuvad, ei suuda ära tunda. Tegelikult aga pole neis hingedes varjul mingit erilist varandust, vaid ainult ammendamatu allikas lõputuid soove, mida ei suudeta kunagi rahuldada.

Kõiki neid niiöelda mittemõistetuid võib ilma kõhklemata nimetada lihtsalt kasututeks inimesteks, sest nad ju näitavad, kui kasutud nad on käesolevas ajas normaalselt elamiseks, olles pühendunud ainult ebareaalsele ja mingil määral isegi mitte eriti sündsatele taotlustele. Neid köidab alati see, mis ei sobi kokku terve, maise eluga. Kahjuks viib nende igavesti mittemõistetud tüdrukute ja naiste tee liigagi sageli niisuguse elulaadini, mida üldiselt nimetatakse kergemeelseks ja amoraalseks, sest nad lasevad end liiga meelsasti, liiga kergelt ja ka liiga sageli "lohutada", mida teatud tüüpi mehed, kes seda vägagi hästi teavad, hoolimatult ära kasutavad.

Aga just neid mittemõistetud inimesi ei saa ei praegu ega üldse mitte kunagi mitte milleski usaldada. Nad peavad endid ideaalseteks, kuid nad on täiesti väärtusetud, nii et tõsisel inimesel, kellel pole halbu kavatsusi, oleks parem neist lihtsalt eemale hoida. Asjatu oleks püüda neid aidata. Kes nende poole pöörduvad, need on peaaegu alati "lohutajad" oma halbade kavatsustega. Vastastikuste seoste tagasimõju avaldub siin aga üsna kiiresti, sest juba mõne päeva või nädala pärast tunneb mittemõistetud temake oma niiöelda lohutaja rinnal või käte vahel jälle, et teda ikkagi "ei mõisteta", ning hakkab uuesti mõistmise järele igatsema. Tegelikult aga ei tea ta isegi, mida ta õieti tahab.

Kõikidele neile kasututele inimgruppidele tuleb lõpuks lisada ka kahjutud unelejad! Näiliselt niisama kahjutud nagu lapsed. Kuid niisugune uneleja on kahjutu ainult iseendale ja oma isiksusele, mitte sugugi aga niisama kahjutu oma ümbruskonna ja kõikide temaga kokkupuutuvate inimeste suhtes. Paljudele mõjub juba lihtsalt vestlus sellise kahjutu unelejaga nagu aeglaselt sööbiv mürk, lammutavalt ja kurnavalt, sest oma ideid arendades võib ta kuulajad nende normaalsest ja seega tervest elulaadist välja kiskuda ning juhtida nad sellistele aladele, mis on nende maise elu jaoks sobimatud ja ebareaalsed.

Olgu siiski märgitud, et ma ei väida sugugi, nagu peaks taoline unistaja olema kuidagi ebapuhas või koguni halb, pigem vastupidi. Ta võib tahta parimat, aga kõik tema tahtmised on maises mõttes alati ebarealistlikud, mitteteostatavad, ning seepärast mõjub ta maises elus mitte edendavalt, vaid hoopis pidurdavalt ja destruktiivselt.

Aga ka allesjäänud "ideaalse poole püüdlejad" tuleb hoolikalt üle vaadata ja veelkord kaheks jagada: ideaalse järele "õhkajateks" ning ideaalse poole püüdlejateks.

Ideaalse järele õhkajad on valdavalt hädavaresed, kes igatsevad alati midagi sellist, mis pole ülepea kunagi saavutatav. Vähemalt mitte selles ilmas, ning kes ei saa seepärast kunagi olla tõeliselt õnnelikud või isegi ainult rõõmsad. Nad on "mittemõistetutele" üsnagi lähedased ning langevad pikkamööda haiglaslikku sentimentaalsusse, millest pole midagi head oodata.

Olles nüüd sellegi grupi selgepiiriliselt välja eraldanud, peame pärast seda veel allesjäänuid isegi päise päeva ajal nagu tikutulega taga otsima, sest neid on niivõrd vähe. Ka needki vähesed pole õigupoolest veel "ideaalsed inimesed", vaid, nagu ma juba ütlesin, "ideaalse poole püüdlejad". See ideaalse poole püüdlemine on käsitatav kui inimese maises elus avalduv isikupärane omadus.

Alles need on inimesed, keda võib pidada täisväärtuslikeks, kes järgivad suurt, sageli ülimalt kõrget eesmärki, kuid kes seejuures ei hõlju kunagi pilvedes, vaid hoiavad end kindlalt kahe jalaga maa peal, et midagi ebareaalset ei saaks neid siinses elus eksitada. Selgesilmselt ja vankumatult rühivad nad aste astme järel oma kauge eesmärgi poole, ilma et nad seejuures kedagi teenimatult kahjustaks.

Kasu, mida sellised inimesed toovad, puudutab harva ainult mõnda üksikut. Kellegi ükskõik millisel moel ebaeetiline ärakasutamine ei tule aga siinjuures üldse kõne alla, sest siis poleks meil ju tegemist "ideaalse poole püüdlejatega". Sinnapoole saab püüelda ja seda peabki tegema iga inimene, ükskõik milline ka poleks tema konkreetne maine tööpõld. Igasugust tööd võib selle läbi õilistada ja seostada seda mõne kaugema eesmärgiga. Ei tohi ainult kunagi unustada, et kõik see peab alati jääma maise elu raamidesse. Läheb see neist väljapoole, muutub see maistes oludes ebareaalseks ja seega ebaterveks, mille tulemusena ei saavutata kunagi mingit edasiminekut. See on aga igasuguse ideaali poole püüdlemise põhiline tunnus ja tingimus.

Maa peal on inimese kohus seada endale kõige kõrgem mõeldav eesmärk ja püüda kogu jõust seda reaalselt saavutada. Inimesena! See välistab juba algusest peale võimaluse muretseda looma kombel ainult oma söögi ja joogi eest, nagu seda kahjuks nii paljud inimesed teevad, või mõistuse õhutusel puht maise suuruse ja kuulsuse tagaajamise, ilma et seejuures peetaks silmas peamist eesmärki - üldist heaolu ja inimkonna arengut. Kõik see teeb maise inimese koguni loomast väärtusetumaks, kuna loom on alati teesklematult ja täielikult see, kes ta peab olema, isegi kui tema olemise eesmärk on ainult loomariiki virgena hoida, et maad ei võtaks ohtlik lodevus, mis võib kaasa tuua allakäigu ja hukatuse, sest liikumine on loomevallas elu eeldus ja tingimus.

Olla virge! Tõeliselt ideaalse poole püüdlejat võib ära tunda ka sellest, et ta püüab suunata kõike maiset ülespoole, pidades silmas mitte mõistuslikus tähenduses suurust ja vägevust, vaid üllamat loomust!

Kõik tema ideed paistavad silma ka selle poolest, et neid on võimalik maiselt realiseerida ning et nad toovad kasu nii üksikisikutele kui ka kogu üldsusele, samal ajal kui need, kes ainult tahaksid ideaalsed olla, mõnulevad niisuguses ideedevahus, mida normaalses maises elus ei saa kuidagi praktiliselt rakendada, vaid mis kisub sealt eemale, unelmate maailma. Häda on selles, et niiviisi lastakse mööda aeg oma vaimse mina kujundamiseks ja väljaarendamiseks, milleks iga inimene peab kasutama igat käesolevat hetke, igat sellest saadud kogemust.

Nii on tõsiselt võttes inimkonnale kahjulikud ka ideaalkommunistlike vaadetega inimesed, sest nende ideede elluviimine saab kaasa tuua ainult segadust, kuigi nad iseendast soovivad ju head. Nad on nagu ehitajad, kes oma õue peal kuhugi mujale ette nähtud maja hoolikalt üles laovad. See näeb välja ilus ja kena ... nende õues. Tegelikku asukohta viiduna ei saa seal aga keegi elada, sest maja seisab kiivas ja ebakindlalt, kuna aluspõhi oli künklik ning vaatamata kõikidele pingutustele ja vaevanägemisele ei õnnestunud seda tasandada. Seda olid ehitajad unustanud arvestada. Nad jätsid tähele panemata vajaduse õigesti hinnata maja tulevases asupaigas valitsevaid konkreetseid tingimusi! Tõeliselt ideaalse poole püüdleja nii ei tee!

Ideaalkommunistlikud vaated ei saa praktikas kusagil võrsuda, kuhugi kinnituda ega üldse millegagi haakuda, sest olemasolev pinnas, inimkond, on selleks täiesti sobimatu! See on liiga ebaühtlane ja jääb selliseks ka ükskõik kui kauges tulevikus, sest kõik inimesed ei jõua maa peal kunagi ühesuguse küpsuseni.

Igal ajal ja alati jäävad selles osas valitsema suured erinevused, sest vaimselt on ja jääb ka iga üksik inimene täiesti omaette isiksuseks. Nende areng kulgeb paratamatult paljudes eri suundades, sest neile vaimsetele isiksustele jääb alati alles vaba tahe ise enda üle otsustada!

Püüdke siis maises elus tõeliselt ideaalse poole pürgivaid inimesi ära tunda ja neid toetada, sest nende ülesehitav tegevus toob ainult kasu.