ARMASTUSE RELIGIOON

Armastuse religiooni käsitatakse valesti armastuse mõiste mitmesuguste moonutamiste ja väärtõlgenduste tõttu, sest tõelise armastuse üks olulisemaid osasid on rangus!

See, mida praegu armastuseks nimetatakse, on kõike muud kui armastus. Kui kõiki niinimetatud armastusi halastamatult lõpuni uurida, siis ei jää neisse midagi muud kui egoism, edevus, nõrkus, mugavus, kujutluspildid või instinktid.

Tõeline armastus ei hooli sellest, mis teisele meeldib, mis teda rahuldab või talle rõõmu valmistab, vaid ta järgib ainult seda, mis on teisele kasulik! Vaatamata sellele, kas see toob talle rõõmu või ei too. See on tõeline armastus ja teenimine.

Nii et kui kirjutatakse: "Armastage oma vaenlasi!", siis tähendab see järgmist: "Tehke seda, mis on neile kasuks! Niisiis ka karistage neid, kui nad ei suuda ilma selleta äratundmisele jõuda!" See ongi nende teenimine! Ainult et seejuures peab valitsema õiglus, kuna armastust ja õiglust ei saa lahutada, nad on üks ja seesama!

Ebakohane järeleandlikkus tähendaks vaenlaste vigu veelgi suurendada ja lasta neil seega vääral teel üha allapoole libiseda. Kas see oleks armastus? Vastupidi, sellega võetaks endale hoopis ise koormajagu süüd!

Armastuse religiooni on muutnud lodevuse religiooniks ainult inimeste väljaütlemata soovid, nii nagu ka tõetooja Jeesus Kristuse isik madaldati leebeks ja järeleandlikuks, milliseid omadusi tal aga iial ei olnud. Just oma kõikehõlmava armastuse tõttu oli ta mõistuseinimeste hulgas nii karm ja tõsine.

Kurbus, mis teda sageli haaras, oli tema üllast missiooni ja sellele vastandatud inimmaterjali arvestades täiesti endastmõistetav. Leebusega polnud sellel mingit pistmist.

Pärast kõikide moonutuste ja dogmaatiliste kitsenduste kõrvaldamist saab armastuse religioonist rangeima järjekindluse õpetus, milles pole leida mingit nõrkust ega ebaloogilist järeleandlikkust.