ABIELU

Abielud sõlmitakse taevas! Abielus olijad kurdavad seda sageli viha ja kibestumisega. Aga seda ütlemist kasutavad silmakirjalikult ka need, kes on taevast äärmiselt kaugel. Loomulikuks tulemuseks on selle sententsi üle veel vaid õlakehitamine, muigamine, irvitamine ja isegi selle mõnitamine.

Pidades silmas kõiki abielusid, mida inimene aastate jooksul oma lähemas ja kaugemas ümbruskonnas tundma õpib, on see arusaadav. Irvitajatel on õigus. Kuid oleks parem, kui irvitataks mitte ütlemise, vaid abielude endi üle! Need on need, mis väärivad enamasti mitte ainult pilkamist ja mõnitamist, vaid lausa põlastust.

Abielud, nagu nad on tänapäeval ja nagu nad on olnud juba aastasadu, diskrediteerivad seda ütlust ega lase kellelgi sellesse uskuda. Kahjuks vaid väga väheste eranditega on need äärmiselt ebamoraalsed ühendused, millele pole võimalik küllalt kiiresti lõppu teha, et säästa tuhandeid inimesi sellest häbist, kuhu nad tänapäeva kombe kohaselt pimesi tormavad. Nende meelest see ei saagi teisiti olla, kuna see on niimoodi kombeks. Lisaks sellele on just tänapäeval kõik lausa sündsusetuseni kohandatud selleks, et igat puhtamat tundmust varjutada ja lämmatada. Keegi ei mõtle sellele, et ka aukartusega kehalisuse vastu kujundada oma isiksus selliseks, nagu ta olla võiks, olla saab ja olema peab.

Keha peab olema nii nagu hingki midagi väärtuslikku ja seetõttu puutumatu, mida ahvatlemise otstarbel vaatamiseks välja ei panda. Ja seetõttu et saa maa peal ka selles suhtes keha hingest eraldada. Mõlemat tuleb austada ja hoida ühtviisi, puutumatuna, kui neil peab mingi väärtus olema. Vastasel juhul muutuvad need räpasteks kaltsudeks, mis väärivad vaid nurkaviskamist, et esimene möödaminev vanakraamikaupmees nad odavalt endale saaks.