Pealkirja all “Kadunud robot” ilmus 1965. aasta lõpus “Loomingu raamatukogus” valimik maailmakuulsa ulmekirjaniku Isaac Asimovi lühijutte, mille kaasahaarava meisterlikkusega käsitletud üldinimlikud küsimused on aktuaalsed ka tänapäeval.

Eeskätt noorema põlvkonna lugejate otsimisvaeva edasilükkamiseks esitame järgnevalt mõningate kärbetega jutustuse “Mõtleja” (1941), millel on otsene side ka meie praegu kõne all oleva temaatikaga. Tõlkinud Ain Raitviir.

- - -

Gregory Powell ütles ükshaaval sõnu rõhutades: “Nädal aega tagasi monteerisin mina koos Donovaniga sinu kokku.” Ta kortsutas mõtlikult kulmu ja näppis oma pruune vurre.

Päikesejaama nr. 5 puhketoas oli vaikne, ainult kusagilt altpoolt kostis võimsa kiirgusesuunaja mahedat undamist.

Robot QT-1 istus liikumatult. Tema keha poleeritud metallplaadid peegeldasid lampide valgust ja ta silmade hõõguvpunased fotorakud fikseerisid teisel pool lauda istuva inimese nägu.

Powell surus alla närvilise võbina. Neil roboteil olid isevärki ajud. Robootika kolm põhiseadust olid muidugi kindlad. Nad pidid olema kindlad. - - - Järelikult oli QT-1 ohutu. - - -

Lõpuks avas robot suu. Metalldiafragma andis ta häälele külma tämbri. “Kas te mõistate selle väite tõsidust, Powell?”

“Keegi pidi sind ometi valmis tegema, Cutie,” märkis Powell. “Sa ju tunnistad ise, et kogu su teadvus näis valmis kujul tekkivat täielikust olematusest nädal aega tagasi. Ma seletan sulle, milles on asi. Donovan ja mina panime su kokku meile saadetud osadest.”

Cutie silmitses veidralt inimliku endassetõmbumisega oma pikki painduvaid sõrmi. “Mulle näib, et peab eksisteerima rahuldavam seletus. Ma ei suuda uskuda, et mina võiksin olla valmistatud teie poolt.”

Inimene puhkes naerma: “Miks, Maakera nimel?”

“Nimetage seda intuitsiooniks. Esialgu on see intuitsioon, aga ma kavatsen seda asja veel uurida. Õigete järelduste ahel peab viima tõe väljaselgitamiseni, ja ma uurin niikaua, kuni jõuan tõeni.”

Powell tõusis ja istus roboti kõrvale laua servale. Järsku tundis ta suurt sümpaatiat selle veidra masina vastu. See ei sarnanenud üldse teiste robotitega, mis täitsid jaamas teatavaid kindlaid ülesandeid ja töötasid rangelt fikseeritud positronkanalitel.

Ta pani käe Cutie terasõlale. Metall oli külm ja kõva.

“Cutie,” ütles ta, “ma katsun sulle mõnda asja selgitada. Sa oled esimene robot, kes tunneb huvi oma eksistentsi vastu, ja ma arvan, et sa oled esimene, kes on küllalt intelligentne ümbritseva maailma mõistmiseks. Tule siia.”

Robot tõusis nõtkelt ja tema paksust vahtkummist tallad ei teinud müra, kui ta Powelli juurde läks. Inimene vajutas nupule ning ruudukujuline osa seinast nihkus kõrvale. Paks läbipaistev klaas avas vaate säravate tähtedega ülekülvatud ruumi.

“Ma olen seda näinud masinaruumi vaatluspunktist,” ütles Cutie.

“Ma tean,” vastas Powell. “Mis sa arvad, mis see on?”

“Täpselt see, mida ma näen: klaasi taga on väikeste helendavate punktidega kaetud must aine. Ma tean, et meie suunaja saadab kiiri mõnedele neist punktidest, alati täpselt samadele, ja samuti tean ma, et need punktid liiguvad ja kiirtekimbud liiguvad koos nendega. See on kõik.”

“Tubli! Aga nüüd ma tahan, et sa hoolega kuulaksid. Must aine on tühjus, hiiglaslik tühjus, mis ulatub lõpmatusse. - - -

Äkki hakkas Cutie ebamääraselt ümisema. See ümin ei olnud meloodiline, aga ta hääl tinises veidralt nagu pillikeeled tuules. Ümin lakkas niisama ootamatult, nagu algas. “Aga kust olen mina pärit, Powell? Te ei seletanud ära minu olemasolu.”

“Kõik muu on väga lihtne. Algul, kui need planeetide päikeseenergiaga varustamise jaamad rajati, juhtisid neid inimesed. Aga kuumuse, tugeva kiirituse ja elektrontormide tõttu on need väga rasked töökohad. Inimeste asendamiseks konstrueeriti robotid ja nüüd vajatakse igasse jaama ainult kahte operaatorit. Me püüame asendada ka neid ja seepärast tekkisidki sina. Sa oled kõrgemat tüüpi robot kui teised enne sind, ja kui selgub, et sa oled võimeline seda jaama iseseisvalt juhtima, siis ei pruugi siia tulla enam ükski inimene, muidu kui ainult tagavaraosade toomiseks.”

Powell tõstis käe ja metallkilp asetus endisele kohale. Ta läks tagasi laua juurde ja hõõrus õuna vastu varrukat, enne kui hammustas.

Teda peatas roboti silmade punane läige. “Kas te arvate,” küsis Cutie aeglaselt, “et ma usun nii keerulist ja ebareaalset hüpoteesi? Kelleks te mind peate?”

Powell sülitas õunatükid lauale ja läks näost punaseks. “Võtku sind kurat, see pole hüpotees. Need on faktid.”

Cutie lausus süngelt: “Mitme miljoni miilise läbimõõduga energiakerad! Maailm, kus elab kolm miljardit inimest! Täielik tühjus! Kahjuks ma ei usu seda, Powell! Ma uurin selle asja ise välja. Hüvasti!” - - -

Mike Donovan sasis oma punaseid juukseid ja heitis Powellile tusase pilgu. “Millest see liikuv rauakobakas rääkis? Mida ta ei usu?”

Teine näppis nördinult oma vuntse. “Ta on skeptik. Ta ei usu, et meie valmistasime tema, et on olemas Maa, kosmos ja tähed.”

“Söögu teda Saturn! Meile on saadetud kuutõbine robot!”

“Ta ütles, et kavatseb ise kõik enda jaoks välja uurida.”

“Väga tore,” ütles Donovan mahedalt. “Ma loodan, et ta võtab vaevaks mulle kõik ära seletada, kui ta on välja uurinud.” Ta jätkas äkilise raevuga: “Kui see rauahunnik peaks ka minu suhtes endale mõnd niisugust häbematust lubama, löön ma ta kroomkolu kere otsast maha.”

Ta istus raksatades toolile ja tõmbas taskust pehmekaanelise põnevusromaani. “See robot ajab mulle igakord külmajudinad peale, ta on liiga uudishimulik.” - - -

Cutie koputas tasakesi uksele ja astus sisse. - - -

“Ma kulutasin kaks viimast päeva pingsaks sisemiseks analüüsiks,” ütles Cutie, “ja tulemused on ülimalt huvitavad. Ma lähtusin ainsast kindlast eeldusest, mida ma võisin paikapidavaks lugeda. Ma eksisteerin, kuivõrd ma mõtlen…” - - -

Cutie jätkas häirimatult: “Ja kohe tekkis küsimus: mis on minu olemasolu põhjus?”

Powell pigistas hambad kokku: “Sa oled narr. Ma ju ütlesin sulle, et sa oled meie tehtud.”

“Ja kui sa meid ei usu,” lisas Donovan, “võtame me sind meeleldi koost lahti.”

Robot sirutas vannutavalt käsi. “Ma ei usu midagi käsu peale. Hüpoteesi peab tõestama, muidu ei ole tal väärtust, ja oletus, et teie olete mind teinud, käib kõigi loogikaseaduste vastu.”

Powell pani käe rahustavalt Donovani rusikale. “Miks sa nii arvad?” - - -

Donovani vaikselt pomisetud vandesõnad muutusid kuuldavaks, kui ta vihaselt püsti hüppas. “Kuule, sa vanarauasünnitis, kes sind siis tegi, kui mitte meie?”

Cutie noogutas väärikalt: “Väga õige, Donovan. See oli tõepoolest järgmine küsimus. Minu looja pidi ilmselt olema minust võimsam ja järelikult jäi üle ainult üks võimalus.”

Inimesed olid pahvid ja Cutie jätkas: “Mis on selle jaama elu keskuseks? Mida me kõik teenime? Mis köidab kogu meie tähelepanu?” Ta jäi lootusrikkalt ootama.

Donovan pööras imestunud näo oma kaaslase poole: “Vean kihla, et see plekkpeaga tola räägib energiamuundajast.”

“On see tõsi, Cutie?” irvitas Powell.

“Ma räägin Issandast,” kõlas terav, külm vastus.

Donovan möirgas naerda, ja ka Powell ei suutnud tõsiseks jääda. - - -

 

Donovan heitis pilgu paberitele ja vilistas. “Ma nimetaksin seda gammakiirguse kasvuks. Näib, et Päike raevutseb.”

“Jah,” kõlas mõru vastus, “ja meie oleme elektrontormi puhul halvas seisus. Meie Maale suunatud kiir jääb otse tema teele.” Powell lükkas tooli pahuralt eemale. “Jama! Peaks ainult niikaua vastu, kuni vahetus siia jõuab, aga sinna on veel kümme päeva aega. Kuule, Mike, mine alla ja hoia Cutiel silm peal, eks?” - - -

Donovan märkas Cutie suurt helkivat kogu Marsi generaatori vaakuumtoru juures. Cutie jälgis tähelepanelikult, kuidas robotite rühm hoolega ja üksmeelselt töötas.

Ja siis Donovan tardus. Võimsa vaakuumtoru kõrval kääbustena paistvad robotid rivistusid langetatud päi selle ette ja Cutie hakkas nende ees aeglaselt edasi-tagasi kõndima. Möödus viisteist sekundit ja robotid langesid üle masinamüra kostva kolinaga põlvili.

Donovan karjatas ja jooksis kitsast trepist alla. Robotite poole tormates omandas ta nägu juuste värvi ja ta rusikas käed peksid õhku.

“Mis jama see on, te ajutud ahvid? Tagasi tööle! Võtke see vaakuumtoru hoolega käsile! Kui ta ei ole enne päeva lõppu lahti võetud, puhastatud ja tagasi kokku pandud, sulatan ma teie ajud vahelduvvooluga känkrasse.”

Mitte ükski robot ei liikunud kohalt!

Donovan müksas tugevasti lähimat robotit.

“Tõuse püsti!” möirgas ta.

Robot kuuletus aeglaselt. Tema fotoelektrilised silmad vaatasid etteheitvalt inimesele otsa.

“Ei ole teist Issandat peale Issanda ja QT-1 on tema prohvet!”

“Ma kardan,” segas Cutie sel hetkel vahele, “et mu sõbrad alluvad nüüd kõrgemale olendile kui teie.”

“Kuradilegi nad ei allu! Käi siit minema! Sinuga õiendan ma hiljem, aga need elavad nukud võtan kohe käsile.”

Cutie raputas aeglaselt oma rasket pead. “Mul on kahju, et te ei mõista mind. Need siin on robotid ja see tähendab, et nad on mõtlevad olendid. Nad usuvad nüüd Issandat, sest ma kuulutasin neile tõde. Kõik robotid usuvad. Nad kutsuvad mind prohvetiks.“ Ta langetas pea. “Ma olen küll vääritu, aga võib-olla…”

Donovan sai jälle hääle tagasi. “Tõsi või? Vaat kui tore! Tõesti suurepärane! Las ma ütlen sulle midagi, sa plekkpaavian. Ei ole olemas ühtegi Issandat ega tema prohvetit ja ei teki üldse küsimust, kes siin käsutab. Said aru?” Ta hääl paisus möirgeks: “Ja nüüd käi välja!”

“Ma kuulan ainult Issandat.”

“Käi põrgusse oma Issandaga!” sülitas Donovan vastu vaakuumtoru. “Nii teen ma su Issandaga! Täida käsku!” - - -

“Vabandage mind, Donovan,“ ütles robot, “aga te ei või enam siia jääda. Nüüdsest peale on teil ja Powellil keelatud tulla juhtimis- ja masinaruumi.”

Ta tegi tumma zhesti ning samal hetkel surusid kaks robotit Donovani käed vastu külgi.

Donovan jõudis vaevalt ahhetada, kui tundis ennast õhku tõstetavat ja galopis trepist üles viidavat. - - -

 

Gregory Powell jooksis käsi rusikasse surudes mööda puhketuba edasi-tagasi. Ta heitis uksele raevuka pilgu ja pöördus siis Donovani poole.

“Mis kuradi pärast sa pidid sülitama?”

Mike Donovan istus sügaval tugitoolis ja lõi vihaselt vastu käetugesid. “Mis ma pidin selle elektrifitseeritud puuslikuga siis tegema? Ma ei kavatse alistuda ühelegi masinale, mille ma olen oma kätega kokku pannud.”

“Ei,” kõlas sapine vastus, “aga nüüd oled sa puhketoas ja kaks robotit valvavad ukse taga. Eks ole, see ei ole ju alistumine?”

Donovan urises: “Oota, kuni me jõuame baasi. Kellelegi läheb see veel kalliks maksma. Need robotid peavad meie sõna kuulama. See on teine seadus.”

“Mis see jutt maksab! Nad ei kuula meie sõna. Ja selleks on võibolla mõni põhjus, mille me avastame liiga hilja. Muuseas, kas sa tead, mis meiega tehakse, kui me tagasi baasi jõuame?” Ta jäi Donovani tooli ette seisma jaa vaatas talle vihaselt otsa.

“Mis siis?”

“Oh, ei midagi erilist! Saadetakse ainult kahekümneks aastaks tagasi Merkuuri kaevandustesse voi siis Cerese vanglasse.”

“Mis sa räägid?”

“Elektrontorm on tulemas. Kas sa tead, et tema tsenter tabab täpselt Maale suunatud kiirt? Ma just lõpetasin arvutused, kui robot mind mu toolilt ära tiris.”

Donovan muutus järsku kahvatuks. “Söögu mind Saturn!”

“Ja kas sa tead, mis võib juhtuda kiirega, sest torm tuleb vägev? Ta hakkab hüppama nagu tagaaetav kirp. Kui juhtimisseadmete juures on ainult Cutie, läheb ta fookusest välja, ning aidaku siis taevas Maad ja meid.” - - -

 

“Kuule!” nõudis Donovan ja rebis end lahti Cutie sõbralikust, ent raudtugevast hoidest, “läheme asja tuuma juurde. Miks on kiired üldse olemas? Me anname sulle hea ja loogilise seletuse. Suudad sa paremini seletada?”

“Kiired,” kõlas halastamatu vastus, “saadab välja Issand, ja tal on sellega kindlasti oma eesmärk. On asju,” tõstis ta silmad vagalt taeva poole, “millesse me ei pea süvenema. Selles osas püüan ma ainult teenida ja mitte küsimusi esitada.”

Powell istus aeglaselt maha ja kattis näo värisevate kätega. “Mine ära, Cutie. Mine ära ja lase mul mõtelda.”

“Ma saadan teile süüa,” lubas Cutie lahkelt.

Vastuseks kõlas ainult oie ja robot lahkus. - - -

Torm saabus täpselt graafiku järgi ja Donovani õitsev nägu muutus kahvatuks, kui ta tõstis väriseva sõrme. Harjasesse kasvanud ja kuivade huultega Powell sikutas meeleheitlikult vurre.

Mõnes teises olukorras oleks torm pakkunud ülitoredat vaatepilti. Kiirete elektronide voog lõi energiakiirega lõikudes tillukeste eredate sädemetena helendama. Kaugusesse sirutuv kiir oli täis sädelevaid, tantsivaid kübemeid.

Energiakiir näis seisvat kindlalt, aga mehed teadsid palja silmaga vaatlemise väärtust. Sajandiku millisekundi suurusest, silmale nähtamatust kõrvalekaldest oli küllalt, et paisata kiir fookusest kaugele välja ning muuta sajad ruutmiilid maad söestunud varemeteks.

Ja juhtimispuldis istus robot, keda ei huvitanud kiir, fookus, Maa ega midagi muud peale tema Issanda.

Tund läks tunni järel. Inimesed vahtisid välja hüpnootilises vaikuses. Ja siis tuhmusid valgusesähvatused ning kustusid. Torm oli lõppenud.

Powelli hääl oli kõlatu: “Möödas.” - - -

 

Ta lehitses mehaaniliselt Cutie toodud pabereid, kuni ta tuim pilk peatus peenel punasel kriipsul, mis lookles üle joonelise paberi.

Ta vaatas ja vaatas üksisilmi. Ta hoidis paberit kõvasti mõlemas käes, ja tõusis püsti, ikka veel seda joont vaadates. Teised lehed langesid märkamatult põrandale.

“Mike! Mike!” Ta raputas pööraselt Donovani. “Ta hoidis fookuses!”

Donovan elustus. “Mis? Kus?” Ja ka tema jäi pärani silmi seda graafikut vaatama.

“Mis viga on?” segas vahele Cutie.

“Sa hoidsid kiire fookuses,” kogeles Powell. “Kas sa tead seda?”

“Fookuses? Mis see on?”

“Sa hoidsid kiire täpselt vastuvõtujaamale suunatult, kümnetuhandiku millisekundi täpsusega.”

“Mis vastuvõtujaamale?”

“Maakeral asuvale vastuvõtujaamale,” kihistas Powell. “Sa hoidsid seda fookuses.”

Cutie pöördus solvunult kõrvale. “Teie vastu on võimatu lahke olla. Ikka samad viirastused. Ma lihtsalt hoidsin kõik mõõteriistad tasakaalus, vastavalt Issanda tahtele.”

Ta kogus mahapillatud paberid kokku ja lahkus külmalt. Kui ta oli läinud, ütles Donovan: “Olgu ma neetud!”

“Mis me nüüd teeme?” pöördus ta Powelli poole.

Powell oli väsinud, aga ülevas meeleolus. “Mitte midagi. Ta tõestas, et võib jaama täiesti iseseisvalt juhtida. Ma ei ole iial näinud nii hästi vastuvõetud elektrontormi.”

“Aga kõik on veel lahendamata. Sa kuulsid, mis ta rääkis Issandast. Me ei või…”

“Kuule, Mike, ta täidab Issanda käske, mida ta saab numbrilaudadelt ja aparaatide graafikutelt. Kõiki neid järgime ka meie. Tegelikult seletab see ka tema keeldumist meile kuuletuda. Kuuletumine on teine seadus. Inimeste kaitsmine on esimene seadus. Kuidas saab ta kaitsta inimesi ohu eest, ükskõik kas ta taipab seda või ei? Loomulikult energiakiire stabiilsuse säilitamisega. Ta teab, et ta suudab seda kindlamalt kui meie, sest ta väidab, et ta on kõrgem olend. Järelikult peab ta meid juhtimisruumist eemal hoidma. See tuleneb vältimatult robootika seadustest.”

“Loomulikult, aga asi pole selles. Me ei või lubada tal edasi ajada seda tobedat jama Issandast.”

“Miks?”

“Aga kes on enne kuulnud midagi nii tobedat? Kuidas võime me usaldada jaama tema kätesse, kui ta ei usu Maa olemasolu?”

“Kas ta suudab jaama juhtida?”

“Jah, aga…”

“Kas pole siis ükskõik, mida ta usub?”

Naerul näoga sirutas Powell käed välja ja langes selili voodisse. Ta magas. - - -

 

 

Võidakse nüüd muidugi küsida, et mis on kõigel sellel pistmist Graali sõnumis näidatud maailmakäsitlusega. Aga niipalju, et sõnumi teises osas, peatükis "Sümboolsus inimese saatuses", öeldakse otsesõnu järgmist:

"Ükskõik kas räägitakse enda "alandlikust painutamisest Jumala tahte alla" või sellest, kuidas looduse vägevaid seadusi õigesti tundes nende olemust ja mõju enda huvides ära kasutada, see on tegelikult üks ja seesama."